Kas perearst on ühe kliki kaugusel?

MTÜ Kuldne Liiga suhtleb väga paljude vanemaealistega Eestis ja kuulda on rahulolematust perearstide suunal, kuna digilahendused pärsivad ligipääsetavust. Sotsiaalministeerium toetas Kuldse Liiga projekti tellida Mõttekojalt Praxis uuring, kuidas vanemaealistele inimestele sobivad digilahendused. Allpool mõned tähelepanekud sellest uuringust.

Eesti tervishoid on teinud läbi kiire digimuutuse. Meil on e-retseptid, terviseportaal, perearsti digiplatvormid. See teeb süsteemi jätkusuutlikkumaks, kui arste on vähe. Digilahenduste kasutajate arv kasvab, aga kas see toimib kõigi jaoks? Uuring näitab, et vastus on vastuoluline.

Perearstikeskuse töö on sujuvam

Pereõdede jaoks on digiplatvormid sageli ainus viis, kuidas tööpäev üldse koos püsib. Telefon heliseb lakkamatult, inimesed tulevad kohale ja tahavad kohe vastust. Digilahendus võimaldab vaadata pöördumisi, hinnata kiireloomulisust ja vastata siis, kui selleks on hetk. Mõnes mõttes teeb see pereõe töö inimlikumaks. Samas nad teavad, et paljude vanemaealiste jaoks on telefon kõige kindlam sild arsti juurde, sest hääl teisel pool toru kinnitab, et oled kuulatud.

Digitervishoius jookseb lõhe arvatust sügavamalt

79-aastane naine istub ja mõtleb, kas tal on piisavalt jõudu, et arstile kirjutada. Mitte helistada, vaid kirjutada. See käib nüüd nii. Helistades vastab masin ja loeb rahulikul häälel, millistel juhtudel tuleks kasutada perearsti poole pöördumiseks digiplatvormi. Masinaga ei saa rääkida, see ei taju muret. Naine katkestab kõne.

Vanemaealiste jaoks on digiriik vahel labürint, kus sildid on salakirjas, uksed avanevad õige võtmega ja vale liigutuse järel võib süsteem sind mõneks ajaks luku taha jätta.

„Kui ma parooli kolm korda valesti panen, siis on kõik – ma olen lukus. Ja siis ei ole mul enam midagi teha,“ ütleb 76-aastane mees. Ta on tubli digiriigi arvutikasutaja. Aga ta sõltub nägemispuude tõttu ekraanilugejast, mis sisestatud PIN-koodi kohta robothäälel ütleb: „Tärn. Tärn. Tärn.“ Praktikas tähendab see pidevat hirmu eksida.

Paljudel on ebamugav, et digikanalis kaob dialoog. Kui tervis teeb muret, on ootamine raske. Painama jääb teadmatus, kas kõik sai ikka õigesti tehtud.

Uuringust selgub, et digilahendused on tihti sund. Kui telefonile ei vastata ja perearstikeskus suunab järje-
kindlalt digiplatvormile, tekib tunne ukse taha jäämisest. „Sageli on nii, et helistad küll, aga keegi telefoni vastu ei võta. Siis tuleb pöörduda digiplatvormi kaudu. See on tehtud ebamugavaks, sest peab hakkama kirjeldama, mis viga on ja mis vaevused on. Nende sõnade sättimisega jään mina hätta. Ja siis tulevad need lisaküsimused...,“ räägib 71-aastane naine.

 
„Helistades saan ma kohe inimesega suhelda“

Paljude vanemaealiste jaoks algab ja lõpeb suhtlemine perearstiga telefoni teel. Helistad, räägid oma mure ära ja saad vastuse. See on harjumuspärane, inimlik ja turvaline. „Ma kasutan telefoni ja saan kohe arstiga rääkida. Telefonis on pereõde alati kursis kõigega,“ ütleb 84-aastane naine.

„Seal küsitakse väga konkreetseid asju. Aga kui ma tahaks midagi oma sõnadega juurde kirjutada, siis selleks pole kohta,“ kirjeldab kogemust digiplatvormiga 69-aastane naine.

Paljud vanemaealised kirjeldasid saamatuse tunnet, ärritust ja kurbust. Maailm on nihkunud kohta, kuhu nemad järele ei jõua. Mõni ütles otse, et tunneb end kõrvale jäetuna. Et arst on justkui olemas, aga kättesaamatu ja et inimkontakt on asendunud ekraaniga.

Mitmed vanemaealised soovisid digiplatvormi kohta abi, kui midagi läheb valesti. Mitte juhendit veebis, vaid inimest, kellele helistada ja kes aitab samm-sammult edasi. Aitaksid ka digilahenduste harjutuskeskkonnad, et neid turvaliselt proovida, kartmata, et midagi läheb valesti.

Pilt ei ole ühtlaselt tume

Samas ei ole pilt üheselt tume. On neid, kes kasutavad digilahendusi rõõmuga, vaatavad analüüse, loevad arstide kokkuvõtteid ja hindavad seda, et info on alles. Digitaalne iseseisvus on osa väärikusest. Mõni pereõde rääkis, kuidas digikeskkond on toonud pereliikmeid vanemaealistele lähemale – laps või lapselaps aitab, vaatab tulemusi, küsib üle.

Digilahendus ei tohi asendada inimest

Digipööret tagasi ei pööra, kuid see ei saa piirduda vaid tehniliste arendustega. Praxise uuringu keskne sõnum on selge: digilahendused võivad tervishoidu parandada, aga ainult siis, kui need täiendavad, mitte ei asenda inimlikku kontakti. Vanemaealised vajavad kindlustunnet, et pöördumine jõuab kohale, selgust, millal vastus tuleb, ning ka võimalust valida endale sobiv kanal.

Alles siis, kui digiteenused arvestavad kasutajate vajaduste ja piirangutega, saavad need tugevdada vanemaealiste ligipääsu perearstiabile.

Kuidas digilõhet tervishoius vähendada?

Digilahendused ei tohi muutuda ainsaks väravaks arsti juurde. Telefon ja silmast silma kohtumine peavad jääma selle kõrvale võrdväärse võimalusena, digikeskkonnad peavad olema lihtsamad, arusaadavamad ja vanemaealistega koos kujundatud.

„Digiriik on uhke projekt. Aga riigi ülesanne on liikuda koos kõigiga, ka nendega, kelle samm on aeglasem, käsi väriseb või kelle jaoks on arstiga rääkimine väga isiklik asi. Kui perearst on tõesti „ühe kliki kaugusel“, siis peab seda klikki julgema, oskama ja saama vajutada ka vanemaealise käsi,“ järeldavad Praxise analüütikud uuringu kokkuvõttena.