President tunnustas teenetemärgiga 45 aastat onkoloogia- ja hematoloogiaõena töötanud Ave Vaidlat

President Alar Karis tunnustas iseseisvuspäeva eel riigi teenetemärgiga teiste seas ka Põhja-Eesti regionaalhaiglas (PERH) töötavat onkoloogia-hematoloogia eriõde-nõustaja Ave Vaidlat Vaskjala külast.

Kuidas uudis teenetemärgi saamisest Teieni jõudis?

Mulle helistati ajalehest Postimees ja küsiti, kas ma tean helistamise põhjust – et president on otsustanud mind tunnustada Punase Risti V klassi teenetemärgiga. See oli tõesti suur üllatus, võttis sõnatuks ja algul arvasin, et see ei ole tõsi. Toibudes sain aru, et tegemist on minu elutöö tunnustamisega ja olin selle üle väga uhke ning õnnelik. Mõne aja pärast oli mu kabineti ukse taga kuulda saginat ja hääli – kolleegid PERHi onkoloogia- ja hematoloogiakliinikust tulid lillekimpudega õnnitlema. See tegi südame soojaks ja pani pisarad jooksma.

Abikaasale uudist teatades valitses teiselpool telefoni algul vaikus… ja siis ta ütles: „Sa oled oma tööd teinud suure armastuse, pühendumuse ja hoolega ja oled selle tunnustuse auga välja teeninud.“  Minu armas 87-aastane ema aga sõnas: „Oled tubli ja hea tütar.“

Mida selline tunnustus Teile tähendab?

Olen väga tänulik president Alar Karisele teenetemärgiga tunnustamise eest. Seejuures tahan tänada oma suurt tervishoiumeeskonda, kes on olnud pikki aastaid toeks ja suurepärast koostööd pakkunud. Suur aitäh ka perele, kes on mind alati toetanud ja armastanud!

Olete 45 aastat tegelenud vähkkasvajate ravi ja verehaiguste diagnostikaga ning öelnud, et see töö on Teile justkui „emapiimaga kaasa antud“. Millal mõistsite, et just õe amet on Teie jaoks kõige õigem?

Minu suguvõsas on olnud palju meedikuid, mis andis mulle juba lapsepõlves tõuke õe eriala valimiseks. 16-aastaselt alustasin valvete tegemist Tartu Maarjamõisa haiglas laste trauma osakonnas hooldajana – sellega tekkis kindlus, et olen õigel teel ja minust peab saama hea õde.

Onkoloogiliste ja hematoloogiliste haigetega tegelemine on mulle südamelähedane. Olen läbinud kõik onkoteraapiliste ravivõimaluste erinevad üksused (kirurgia, keemia- ja kiiritusravi), töötanud ka infektsiooni-
kontrolli õena ning 12 aastat onkoloogia- ja hematoloogiakeskuse õendusjuhina. Töö kõrvalt olen ennast pidevalt täiendanud. 20 aastat tagasi läbisin Tallinna tervishoiu kõrgkoolis tasemeõppe kõrghariduse saamiseks, 2019. aastal kliinilise õenduse spetsialistiõppe ja alustasin tööd eriõde-nõustajana.

Tegutsen ka õenduspersonali ja hematoloogiliste patsientide koolitajana. Lisaks olen mitmete erialaliitude liige ja PERH-is Eesti Õdede Liidu usaldusisik.

Te töötate iga päev inimestega, kelle elu on ootamatult muutunud. Kuidas leiate tasakaalu professionaalsuse ja inimliku empaatia vahel?

Töö on intensiivne ja selle tegemisel on vaja empaatiat, ära kuulamise oskust, kiiret tegutsemist kriitilistes olukordades, pingetaluvust ja koostööd meeskonnaga. Oluline on ausus ja professionaalsus, kliiniliste protseduuride teostamine tuleb pikaaegse kogemuse ja elukestva õppe põhjal.

Viimasel ajal on patsiente, kes kasutavad oma raviks ja uuringute interpreteerimiseks  tehisintellekti abi, mille vastuste põhi ei pruugi olla teaduspõhine ja haigusnäitajate osas kvaliteetne. Seetõttu tuleb patsientidega rohkem vestelda ja haiguspõhist teavet edastada, mis on väga oluline, et järgida raviotsuseid ja parandada sellega ravisoostumust ning tervistumist. 

Mis aitab Teil oma vaimset ja füüsilist tervist turgutada ehk „akusid laadida“?

Minu ümber on toredad inimesed – toetavad kolleegid ja tänulikud patsiendid – see annab lootust ja jõudu töö tegemisel.

Mulle meeldib aias tegutseda. Varakevadest hilissügiseni armastan käia oma kodu lähedases jões ujumas. Sealt saan energiat ja jõudu taastumiseks. Pean väga lugu muusikast. Eriti inspireerib professionaalne rokk ja klassikaline muusika. Abikaasaga käime võimalusel paar korda aastas reisimas – siht on alati vaatamisväärsused, muuseumid, kontserdid jne.

Hindan väga oma peret ja soovin nendega aega veeta nii palju kui võimalust on. Tunnen suurt rõõmu oma kolmest lapsest ja kuuest lapselapsest. Minu kõrval on juba 46 aastat tubli ja toetav abikaasa, kes hindab õdede tööd kõrgelt ja toetab mind minu õpingutes ja tegemistes.

Mida ütleksite noortele, kes mõtlevad õe ametile?

Õekutsega inimestele on täna tagatud eluaegne töö erinevates praktikates töötamiseks, valikuid erialade vahel on palju. Ka sissetulekud on aastatega paranenud, selle eest seisavad Eesti Õdede Liit, Eesti Kutseliit ning teised tervishoiu valdkonna liidud.

Kutsevaliku ees seisvatele noortele ütleksin: tervishoidu valides peab olema soov inimesi aidata, empaatiavõime, pidev õppimise tahe ning hea ja sõbraliku suhtlemise oskus. Seda ei anna ainult sotsiaalmeedia lehitsemine, olulisel kohal on inimestega silmast silma rääkimine, arutlemine, raamatute lugemine ning pidev erialane täiendamine.

Teie peres on tervishoid olnud au sees: ka Teie ema ja vanaema olid medõed. Kas näete, et kedagi oma järeltulijatest seda traditsiooni jätkamas?

Olen lapselastega rääkinud õdede ja arstide tööst, nad on sellest huvitatud olnud. Osad on käinud ka minu töökohas vaatamas, millega seal tegelen. Kodus märkan päris tihti neid mängides arsti vastuvõtte tegemas ja õdede tööd jäljendamas. Eks näis, mis saab – sinna on veel aega!

Kas olete Vaskjala küla põliselanik? Milline küla on Vaskjala?

Meie pere on Vaskaja külaga seotud juba üle 30 aasta. Vaskjalas elab palju põliselanikke ja ka uusi tulijaid, kes on oma kodud siia rajanud. Meid on naabritega õnnistatud, see loob turvatunde – meil on heas mõttes
naabrivalve. 

Vaskjalas on oma kogukond, külavanem koos aktiivse tiimiga, kellega saadakse kokku, arutatakse probleeme ja leitakse parimaid võimalikke lahendusi kaasates alati ka elanikke. Erinevad üritused aastaringselt on inspireerivad ja pakuvad rõõmu.

Viskan vahel nalja, kui keegi kutsub spaasse või mere äärde. Meie perel on oma rand Pirita jõe kaldal, kohe maja ees, kus saame ujumas käia, paadi ja kanuuga sõita ning kala püüda. 

Foto: Raigo Pajula / Presidendi kantselei